Kolmas teema: Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Personaalsete ja avatud õpikeskkondade ülesande teoreetilise osa jaoks valisin Väljataga ja Laanpere (2010) artikli personaalsetest õpikeskkondadest ning osaliselt lugesin ka Kompen ja teiste (2019) artiklit. Postitusen annan ülevaate artiklist ning postituse lõpus on skeem, minu personaalsetest õpikeskkondadest.

Kõigepealt selgitaksin enda jaoks lahti kaks mõistet.

Mis on Web 2.0?

Ärirevolutsioon arvutitööstuses, mille põhjustas üleminek internetile kui platvormile ja püüd mõista selle platvormi edu reegleid. Peamiseks reegliks sai luua võrguefekte kasutavaid rakendusi, mis muutuvad seda paremaks, mida rohkem inimesi neid kasutab. (O’Reilly Radar, 2006)

Mis on PLE (Personal learning environments)?

PLE on keskkond, mis on kokku pandud vahenditest, informatsiooniallikatest, sidemetest ja tegevustest, mida iga individuaalne isik kasutab regulaarselt õppimiseks. Iga õppija valib oma Web 2.0 tööriistad ja ühendab need, selleks et koguda, korraldada, töödelda ja jagada teavet ning hallata oma teadmisi. (Kompen et al., 2019)

Väljataga ja Laanpere artikkel keskendub kontseptisioonile, õppija kontroll, kui enesejuhtimise väljendusviis formaalhariduse kontekstis. Artiklis vaadeldakse lähemalt, kuidas õppija kontroll juhendamisfunktsioonide üle on seoses õppekavaga ja personaalsete õpikeskkondadega. Artikli autorid illustreerivad teoreetilist raamistikku, eksperimentaalsete sekkumiste käigus kogutud kogemustega. (Väljataga & Laanpere, 2010)

Selleks, et kiirelt muutuvas maailmas toime tulla on inimestel vaja pidevalt enda jaoks iseseisvalt juurde õppida. Isejuhtiv õppija suudab iseseisvalt oma teadmisi ja oskuseid uuendada ning selliste inimeste järgi on vajadus. (Väljataga & Laanpere, 2010) Minu kogemuse järgi pannakse ülikoolis ennastjuhtivate õppijate kujundamisele suurt rõhku aga kuidas on lood gümnaasiumis? Praeguse aja tehnoloogilised võimalused annavad õppimisele hoopis uue perspektiivi. Tehnoloogiliste vahendite ja teenuste kasutamine õppetöös oskuslikult võib avaldada õpilastele positiivset mõju, kuid see eeldab ka, et õppijate digipädevusi järjepidevalt arendatakse ning nende teadlikust ja oskusi tehnoloogia kasutamisest õppetöös suurendatakse.

Õpikeskkond muutub personaalseks õpikeskkonnaks, kui õppijal on selle üle kontroll, ta pääseb sellele vabalt ligi, ta saab seda ise disainida, muuta ja kasutada viisil mis talle sobib. PLE ümbritseb õpilast ja tema projekti, kuid haridusasutused ja eakaaslased võivad seda siiski mõjutada. (Väljataga & Laanpere, 2010) Õppejõud usuvad, et kui personaalseid õpikeskkondi luua ja neid järjepidevalt kasutada siis õppijad võtavad kontrolli oma õppeprotsessi üle ja hakkavad õpikeskkondi iseseisvalt valima ja omavahel vastavalt vajadusele kombineerima (Kompen et al., 2019).

Minul üliõpilase seisukohast oli huvitav lugeda kuidas antud eksperimentaalne uurimus õppijatele mõjub ning millised olid uurimuse tulemused. Õppijatele oluliste juhtimishunktsioonide üle kontrolli andmise tulemuseks võib olla ennastjuhtiv õppija, kes on võimeline ka väljaspool haridussüsteemi oma teadmisi ja oskuseid täiendama (Väljataga & Laanpere, 2010). Kindlasti on sellise õppe juures omad plussid ja miinused. Pluss poolel on kindlasti see, et läbi sellise meetodi õpib väga palju ning õpilane peab pingutama ja oma õppimise eest ise vastutuse võtma. Keeruliseks teeb aga õppimise see, et kõigi õppijate digipädevused ei ole samal tasemel ning kõik ei pruugi suuta tehnoloogia kasutamisel sammu pidada, seesama mõte tuli välja ka artiklist.

Õppija kontrolli saavutamiseks on oluline luua tasakaal õppija kontrolli ja õpetaja abistamise vahel. (Väljataga & Laanpere, 2010)

Skeem minu personaalsest õpikeskkonnast

Kasutatud Allikad

O’Reilly Radar. (2006). Web 2.0 Compact Definition: Trying Again http://radar.oreilly.com/archives/2006/12/web-20-compact-definition-tryi.html

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Teine teema: Õpihaldussüsteemid

Teise teema ülesandeks oli õpihaldussüsteemidega tutvumine. Valida oli teoreetilise ja praktilise ülesande vahel. Esialgu otsustasin teoreetilise ülesande kasuks, lugesin juba artikligi läbi, kuid kokkuvõtte tegemine jäi venima. Siis mõtlesin, et tegelikult oleks huvitav tutvuda ühe õpihaldussüsteemi kasutamisega õpetaja vaatest. Eelnevalt olen neid kasutanud ainult õpilasena.

Kursuse loomist hakkasin proovima Google Classroom’is. Ma olen varem viinud läbi digipädevuste koolituse õpetajatele ning kursuse loomiseks kasutasin juba olemasolevaid materjale. Äkki on kunagi vaja koolitust korrata, siis on vajalikud materjalid õpihaldusüsteemi üles laetud ning neid on mugav sealt üles leida ja kasutada.

Paremal on kursus, milles ma osalen õppijana ja vasakul kursus, mille ma ise lõin. Kursuse loomine oli väga lihtne. Ka kursusele sisu loomine ja selle üles laadimine on antud süsteemis lihtne ja loogiline. Antud kursuse loomiseks on see keskond väga sobiv, kuna ei eelda õppijalt väga palju tehnilisi oskuseid.

Alustasin sellest, et lisada ülesande, mida õppijad peaksid enne koolitust täitma. Valisin + märgi alt assignment, siis lisasin ülesandele pealkirja, sisukirjelduse ning alt valikutest sain juure panna ka lingi küsimustikule.

Materjalide alla lisasin failid, mida kursusel vaja läheb ning süsteem lisas need automaatselt ka drive’i kausta, nii et kõik materjalid on lõpuks kättesaadavad ühest kaustast. Süsteemis oli võimalik ka väga lihtsalt, ühe klõpsuga luua Google Meet link, et viia läbi veebikohtumisi.

Proovisin ka teise kontoga kursusel osalejaks saada aga kuna oli kursuse loonud oma tlu kontoga siis organisatsiooniväliste kontodega liituda polnud võimalik. Oleks olnud huvitav näha, kuidas see kursus õppija vaatest välja näeb ja kuidas ülesannete lisamine, täitmine käib. Ka hinnete lisamise osa ei olnud mul võimalik õpetaja vaates näha, ega hindeid lisada, kuna kursusel praegu päris osalejaid ei olnud.

Üldiselt on minu hinnang antud õpihaldussüsteemile hea. Väga mugav ja lihtne kasutada. Esialgu mul ei olnud mingeid ootusi Google Classroomi suhtes aga kui ma seda nüüd kursuse jaoks katsetasin siis võib öelda, et üllatusin, et tegelikult on päris hea süsteem ning ma arvan, et ma kasutaks ka edaspidi seda, kui vajadus tekib.

Haridustehnoloogia ajalugu

Haridustehnoloogia ajalooga tutvumiseks lugesin ma Molnar, A. (1997) artiklit “Computers in Education: A Brief History” (antud artiklit saab lugeda SIIT).

Mida te teadsite haridustehnoloogia ajaloost varem? Haridustehnoloogia ajaloost mul varasemaid teadmisi ei ole. Ma arvan, et ka mõistega “haridustehnoloogia” puutusin ma esimest korda kokku kolm aastat tagasi, kui asusin õppima alushariduse pedagoogikat ning läksin tööle lasteaeda. Arvan, et haridustehnoloogial ei ole väga pikk ajalugu, kuid selle areng on olnud väga kiire ning see on mõjutanud palju tänapäevas haridussüsteemi. Tehnoloogia areng on pakkunud õpetajatele hulgaliselt erinevaid uusi võimalusi, kuid esitanud neile ka palju väljakutseid.

Photo by Expect Best on Pexels.com

Kokkuvõte artiklist ja tähtsamad faktid. Tehnoloogia arenguga hakkas ka maailm muutuma. Inimeste karjäär ei lõppenud enam kesk- või ülikooli haridusega. Tavalisemaks hakkas muutuma elukestev õpe. Muutuvas maailmas tuli inimestel ajaga kaasas käia ja vastavalt muutustele ennast täiendada, et konkurentsis püsida. Tehnoloogia areng on sundinud ka haridust ümber mõtestama, kuna koolid ei ole enam kesksel kohal informatsiooni jagamisel. (Molnar, 1997)

– Esimest korda võeti arvuti kasutusele 1944 (MARK 1) Harvardis ja 1946 (ENIAC) Pennsylvania ülikoolis. 

– 1974 kasutas üle kahe miljoni õpilase klassiruumis arvuteid.

– Esialgu kasutati arvuteid hariduses peamiselt matemaatikas, inseneri- ja loodusteadustes, matemaatiliste probleemide lahendamiseks.

– Kemeny ja Kurtz töötasid välja arvutipõhise keele Basic, mis levis kiiresti ja mida kasutati arvutipõhiste juhendmaterjalide loomiseks.

-Seymour Papert hakkas seitsmekümnendate alguses välja töötama uut ja teistsugust lähenemist arvutite kasutamisele hariduses. Selleks oli programmeerimiskeel LOGO.

– Seismekümnendate lõpuks olid personaalarvutid juba kõikjal. Arvuti ei olnud enam luksuskaup vaid koolide ja ülikoolide jaoks hädavajalik. Ülikoolid hakkasid sisseastuvatelt tudengitelt nõudma arvutit.

– Sümboolne, ikooniline, visuaalne ja funktsionaalne programmeerimine – selliseid tehnikaid hakati rakendama uutes probleemide lahendamise lähenemisviisides. Arvuti struktureerib probleemi ümber nii, et inimese visuaalne ja tajusüsteem saaks seda hõlpsamini töödelda.

– Virtuaalreaalsus – arvutuslik paradigma vahendatud kogemuste loomiseks. Hüpoteetiline keskkond võimaldab õppijal näha objektide käitumist, selle eesmärk on luua sügavam, intuitiivne arusaam nähtustest, mis asuvad väljaspool inimese taju. Nt reis läbi inimese vereringesüsteemi.

– Hariduse omandamine on muutunud paindlikuks. Ülikoolid pakuvad magistriõppe programme, mida saab läbida täielikult interneti kaudu.

– Interneti plahvatuslik levik lõi uue teadlikkuse organisatsiooni õppimise vajadusest. Moodustati uusi organisatsioonilisi infrastrukuure, et suurendada ja laiendada seda, mida iga üksikisik või organisatsioon suudab saavutada.

– u 1987 töötati välja National Geographics KidsNeti: uuenduslik viis, kuidas tuua uurimuspõhine õpe algkoolilasteni. Lapsed saavad teha ise katseid ja saavad neid võrrelda riiklike ja rahvusvaheliste katsete tulemustega. Aitas suurendada laste huvi teaduse vastu.

– Uuringud näitavad, et õigesti rakendatuna võib haridustehnoloogia olla tõhus vahend õppimiseks.

(Molnar, 1997)

Mis oli uutest teadmistest teie jaoks eriti huvitav või üllatav? Minu jaoks oli antud artikkel väga informatiivne ning ma sain päris palju uusi teadmisi.

Juba selle artikli avaldamis ajal oli selge, et koos kommunikatsioonitehnoloogia arenguga on oluline, et haridus muutuks. Oli aga selge, et haridus ei suuda piisavalt kiiresti muutuda. Mõnikord juhtub aga et muutused sunnitakse peale ja siis ei jää inimestel muud üle, kui selles olukorras kiirelt lahendusi otsida. 2019 hakkas maailmas levima COVID 19 ning see sundis inimesed kodudesse ning õppimine pidi paratamatult kolima ümber veebi. Üldhariduskoolides ei praktiseerita tavapäraselt veebitunde, seega oli see suur katsumus õpilaste ja õpetajate jaoks. Kuid kindlasti andis see ka uue vaate meie haridussüsteemile. Millised on hariduses vajakajäämised, milliseid võimalusi saab kasutada lisaks tavapärasele õppele, milliseid oskusi on vaja õpetajatel, milliseid oskusi on vaja õpilastel?

Üllatav ja huvitav oli lugeda, kui kiiresti toimus haridustehnoloogi areng ning kuidas me oleme tegelikult jõudnud tehnoloogia arengus siia, kus me praegu oleme.

Mille kohta tahaksite täpsemalt uurida? Mis jäi ebaselgeks? Kindlasti tahaks täpsemalt uurida, mis asi on KidsNet, ning tutvuda sellega. Milliseid alternatiive sellele on? Loetu põhjal sooviksin tutvuda ka haridustehnoloogia ajalooga Eesti kontekstis.

Lõpetan selle postituse artiklis olnud küsimusega, mille üle võib igaüks ise arutleda. “However, the driving question for education in the 21st century will be that posed by Herbert Simon on what it means “to know.” Is it what we have in our heads or how well we are skilled to explore the infosphere?” (Molnar, 1977)

ALLIKAD

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal.  http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Õpileping

Antud õpileping on koostatud, et toetada õppeaine Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe läbimist.

Teema  Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Soovin saada uusi teadmisi õpikeskkondadest ja võrgustikest. Kui aus olla siis esialgu on mul selles osas teadmised üsna kesised, kui see on ka põhjus, miks olen selle ainekursuse valinud. Minu valdkondlik huvi on suunatud lasteaeda, milliseid õpikeskkondi saab lasteaias kasutada, kuidas õpikeskkondade ja võrgustike abiga teha koostööd kolleegide ja lapsevanematega ning millised on kasutajasõbralikud ja head õpikeskkonnad.

Photo by Karolina Grabowska on Pexels.com

Eesmärgid  Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

• Saada baasteadmised ja oskused õpikeskkondade valimiseks.
• Leida keskkondi, mida on lihtne ja tõhus kasutada kollegidega koostöös ja koolituste läbi viimisel
• Teha endale selgeks selle õpeaine raames kasutatavad keskkonnad (kuna õppetööks kasutatavaid keskkondi on palju siis vajaliku info üles leidmine tundub esialgu keeruline).
• .Läbida õppeaine edukalt!

Strateegiad  Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

• Planeerin oma aega nii, et kõik ettenähtud tööd saaksid õigeaegselt esitatud.
• Osaleda aktiivselt õppetöös.
• Õppida iseseisvalt ning luua seoseid õpitu ja oma töö vahel, samuti luua seoseid teistes õppeainetes õpituga.
• Õppida kaasõpilaste kogemustest ja oma arengul võtta arvesse õppejõudude ja kaasõpilaste kommentaare ja soovitusi.

Vahendid/ressursid Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Iseseisvate tööde koondamiseks olen loonud blogi. Lisaks loen teiste haridustehnoloogia alaseid blogisi. Vahendid eesmärkide saavutamiseks on veel kohustusliku kirjanduse, loengumaterjalid, õpikeskkonnad, õppejõud ja kursusekaaslased, veebikeskkonnad, arvuti ja nutitelefon.

Hindamine  Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

• Olen esitanud kõik iseseisvad ja grupitööd ning postitanud need oma blogisse.
• Oman teadmisi erinevatest õpikeskkondadest ja oskan kasutada vähemalt kolme õpikeskkonda.
• Olen analüüsinud om arengut antud valdkonnas.

Refleksioon

Kui kursus saab läbitud siis lisan siia ka refleksiooni, kuidas õpilepingus kirjutatu oma eesmärke täitis ja õpitulemusi saavutada aitas.